Söömiskäitumine ja sellega seotud emotsioonid on keerulised. Samuti on toitumisharjumustega tihedalt seotud ka mured kehakaaluga ja sellest tulenevalt kehva enesehinnanguga. Paljud inimesed tunnevad pidevat ärevust oma kaalu, välimuse ja toitumise üle, kuid vähesed mõistavad, et nende hirmude ja rahulolematuse taga on tihti sügavale juurdunud alateadlikud mustrid ja füüsilised abinõud ja dieedid toovad vaid ajutist leevendust, aga mitte lahendust.
Meie suhe toiduga ei ole lihtsalt füüsiline vajadus keha toitmiseks – see on sageli seotud emotsioonide, mälestuste ja alateadlike mustritega.
Söömine on vajalik ellujäämiseks
Söömine on miski, mis praegu, enamike inimeste teadvustasandit arvestades, on vajalik ellujäämiseks. Jah, maailmas on inimesi, kes ei vaja toitu ja jooki, kes on suutnud oma kehas kõik protsessid tööle panna nii, et see toodab ise kõike vajalikku praanast või valgusest. Aga see eeldab teatud teadvusetasandit, mis on vaba igasugustest ellujäämisrežimidest. Kui sa sellel teadvustasandil ei ole (peaaegu kõik inimesed maailmas praegu veel ei ole), siis sa ikkagi vajad toitu ja teatud aineid selleks, et keha töötaks.
Söömine on meie jaoks keha vajalike ainetega varustamine ja see on tihedalt seotud elujõuga. Kui oleme stressis, on meil vaja lisaks aineid, sest keha kulutab neid stressi olukorras rohkem ja ka muud protsessid võivad saada häiritud, nagu näiteks kuidas keha ained absorbeerib, ehk omastab ja kuidas metaboliseerib, ehk ained rakutasandil tööle paneb. Loomulikult paneb stress meid rohkem sööma. Kuid paraku ei ole me stressis olles teadlikud ja hakkame valima toite, mis mitte ei anna vajalikke aineid, vaid oma maitsetega pakuvad meile lohutust. Ehk me hakkame tegelikult toitma oma emotsioone, mitte keha. Valides toite, mis pakuvad lohutust, aga mitte vajalikke aineid, jääb keha rakutasandil ühe enam nälga ja tekib protsess, kus tunneme üha suuremat vajadust söögi järele, sest otsime vajalikke aineid. Ehk tekib omamoodi nõiaring. Me pakume siis kehale aineid, mis ei toida rakke, vaid muutuvad rasvaks.
On ka teist tüüpi käitumisharjumusi seoses stressiga ja söömisega. Olen tähele pannud üsna mitmel tuttaval, kuidas nad stressi olukorras hoopis lõpetavad söömise. Söök muutub neile vastikuks ja maitsetuks ja nad peavad ennast sundima, et midagi suust sisse ajada. Selle taga võib olla seesama tunne, et kõik tundub mõttetu, käega löömine enda elu suhtes ja ka mingil määral karistamine, et mulle ei olegi midagi vaja, või ma ju ei saa niikuinii seda, mida ma tegelikult vajan. Ja see on samamoodi oma keha nälga jätmine, rasva küll ei teki, aga jõuetus ja elujõu kadumise tunne tekib ikkagi.
Kõik need erinevad variandid söömisega seotud ärevatest seisunditest (kus anname endale rohkem toitu, kui vajame, või valime toitu, mis meid ei toeta, või ei anna endale piisavalt vajalikku toitu) on tingitud teatud alateadlikest mustritest.
Emapiimaga seotud segadused
Mida me saame söögist? Nagu juba mainisin, elujõudu ja vajalikke aineid. Alateadlike segaduste juured sellega seoses võivad ulatuda juba väga varajasse ikka. Beebi vajab kõige rohkem eluks piima, eelistatult emapiima ja lähedaste õrnust, hellust, puudutusi. Kuid alati ei ole me saanud seda beebina nii nagu vajasime, isegi kui meil on olnud väga hoolivad ja hoolitsevad vanemad. Esiteks olid varem ühiskonnas kujunenud erinevad arusaamad, kuidas on mõistlik lapsi kasvatada. Näiteks, et lapsele ei tohiks anda süüa tihemini kui 4 tunni tagant, või last ei tohiks hoida kaisus, see rikub ta ära ja ta hakkabki seda tahtma jne. Praeguseks on psühholoogid teinud nii palju uurimusi, millest on järeldatud, et see on tegelikult täpselt vastupidi. Mida rohkem beebi vajadusi rahuldatakse nii toidu osas kui läheduse osas, seda tervemad, iseseisvamad, hakkamasaavad ja elust rõõmu tundvad lapsed ja hiljem täiskasvanud nendest kasvavad.
Või väga tihti juhtus ka seda, et emadel kadus piima ära, sest inimesed olid stressis ja väga tugevas ellujäämisrežiimis ning loomulikult ka sellepärast, et tekkisid pikad vahed ja ema süsteemis tekkis info, et piima ei ole nii palju vaja.
Tihti oleme märganud hologrammi meetodi sessioonidest seoseid, et kui inimesel on elujõu stress, on see seotud sellega, kuidas ta sai beebina emapiima. Aga alati mitte sellega kui kaua või kui palju ta seda sai, vaid ka kuidas imetamine lõpetati. Näiteks võibolla liiga järsult, nii et lapsel tekkis segadus sellega, et miks äkki see vool nüüd ära lõppes? Ja kas ma saan ikka nii palju kui vajan. Paljud teevad imetamise lõpetamiseks selle valiku, et lähevad mitmeks päevaks lapse juurest ära, et laps ei saaks seda küsida ja kellegi teise käest nad ju seda ei küsi kui ema käest. Aga siis tekib lapse jaoks tegelikult kaks stressi – pole ema ega pole piima.
Võibolla oled sa isegi teinud selliseid valikuid oma lapsega. See avaldus siin ei ole mõeldud selleks, et keegi peaks ennast süüdi tundma, või süüdistama oma ema sellistes valikutes. Oluline on teadvustada, et need olid ja on ühiskonnas üldised tõekspidamised, neid on peetud normaalseks, aga need tekitasid lastele paratamatult ikkagi stresse. Nüüd on oluline seda teadvustada, andestada kui vaja ja teha uued otsused ja valikud, et liikuda eluga edasi ja aidata ise ennast.
Emapiima segaduse mõjud täiskasvanuna
Seega, kui me täiskasvanuna oleme stressis, siis alateadvuses käivitub sisemise lapse igatsus tunda turvalisust ja lähedust oma vanematega ja saada vajadusel emapiima. Alateadlikullt võib siis käivituda see väikese lapse stress, kus ta tahtis saada midagi, mis talle tundus ellujäämiseks vajalik, aga ta ei saanud seda.
Nüüd, täiskasvanuna, hakkab tõenäoliselt igaüks otsima seda, mis asendab talle justkui emapiima. Mõne jaoks on see jäätis, või šokolaad, mõne jaoks kohvi, kakao, puding, koogid, banaan, alkohol, põhimõtteliselt kõikvõimalikud valikud, mis kellegi jaoks see lohutustoit või jook on. Kuna emapiim on magus, siis tihti otsitakse asendust samuti magusast toidust.
Ja kui me igatseme stressi olukorras, et keegi tuleks ja meid lohutaks, siis sisemine laps meie sees igatseb tegelikult ema või isa lohutust või puudutusi, mida ta lapsepõlves sai või ei saanud.
Emapiimaga seotud stressid võivad tekitada segadust ka raha loomises. Kui nii öelda piima, ehk elujõu voolu ei olnud, või see lõppes äkitselt ära, võivad olla tekkinud ka küllusega seotud alateadlikud stressid. Näiteks hirm, et see vool võib iga hetk ära lõppeda, või alateadvus on harjunud looma olukordi, kus see (raha) ära lõppeb või otsa saab.
Jah, aeg on läinud edasi ja see aeg, kus sõltusime emast ja tema poolt pakutavast hoolitsusest, hellusest ja toidust, on möödas. Nüüd peaksime olema iseseisvad ja ennast ise oskama hoida, aga kui lapsena oleme jäänud sellest mingil moel ilma, siis alateadvuses on ärevus ja me ei oska seda teha. Kui me oleme saanud seda lapsepõlves oma vanematelt parasjagu, siis oskame seda ise paremini pakkuda endale ja ka oma lastele.
Meil tuleb arvestada kust me tuleme ja millised olid olud meist eelnevatel põlvedel, kus tunnete ja kiindumise väljanäitamine lastele ei olnud norm, vaid pigem nagu midagi piinlikku, või midagi, mis näitas nõrkust. Ja nii on see olnud üle maailma, see ei ole vaid nõuka-aja pärand, vaid ulatub sadadesse aastatesse tagasi.
Maitsvate söökide pakkumine lohutuseks
Söömisega seotud segadused võivad olla seotud ka üsna vastupidiste olukordadega, kui lapsepõlves kasutati toitu meie lohutamiseks, kui olime endast väljas või kurvad. Vahel antakse lastele, selleks et nende tähelepanu mujale viia, midagi head süüa, võibolla isegi kommi. Ma mäletan, et minu vanaema andis mulle suhkruvett. Vanasti oli uskumus, et see rahustab. Ja kindlasti viis see tähelepanu kurvalt asjalt eemale. Aga sellega võisime ka kinnitada endale mustrit, et kui me vajame lohutust, siis me vajame midagi magusat.
Jah, me võime püüda dieetidega seda asja kontrollida. Mõnel õnnestub enda survestamine ja piinamine rohkem, mõnel vähem. Aga kui selles ei ole teadlikkust, siis on see ikkagi endale uute harjumuste peale surumine ja nii kui libastume, kukume ikkagi vanadesse harjumustesse tagasi.
Kui me teadvustame oma alateadlikud mustrid ja mõistame, mis on see, mida me tegelikult vajame, mida püüame toiduga kompenseerida, siis ei ole vaja mitte midagi punnitada. See stress lihtsalt lõppeb ja vajadus toiduga oma emotsionaalset seisundit turgutada, kaob. Ehk siis, kui sul on söömise sööstud, või sa tunned, et sööd rohkem kui keha vajab, või sööd stressi olukorras rämpstoitu või palju magusat, ehk sa toidad oma emotsioone, siis on see tegelikult just super hetk hakata tegema enesevaatlust. Ehk, kui olukord on aktiivne, on hea küsida endalt küsimusi ja vastused võivad tulla esile, miks see muster on tekkinud.
Enesevaatluse abistavad küsimused:
- Mis minuga praegu toimub?
- Mida ma tunnen?
- Mis emotsioonid mul hetkel üleval on? Kuidas neid nimetada?
- Miks mul on need emotsioonid üleval? Mida ma kogesin, mida ma kuulsin, millele need aktiveerusid?
- Millal olen kogenud sarnaseid tundeid? Mis puhul?
- Millal olen veel olnud sarnastes olukordades?
- Kes lapsepõlves ütles sarnaselt või suhtus minusse sarnaselt?
- Mida ma vajan tegelikult? Milliseid emotsioone? Millist tunnustust?
Nii on sul võimalik esmaselt vaadata ja võibolla tuvastada, kust see tunne on alguse saanud. Tõenäoliselt sa imestad, et see oli väga varajases nooruses. Kui sa tead, mida sa vajad, siis saad seda endale ise pakkuda ja sa ei sõltu kellegi teise tunnustusest, puudutusest või teatud söögist. Teiste puudutused ja tunnustused on siis boonus, millest rõõmu tunda. Aga sul ei ole midagi puudu.
Aga, igaks juhuks mainin, et selline vaatlus kindlasti aitab leida neid olukordi ja põhjuseid ja tõenäoliselt ka toob sulle ahha-taipamisi, aga see on ikkagi meele tasandil. Hologrammi meetod on näidanud, et neid sügavaid juuri, baasilisi sündmuseid, millest mingid alateadlikud mustrid on alguse saanud, me ei mäleta. Seetõttu saad tõenäoliselt täpsemat tagasisidet, kasutades peegleid, näiteks terapeute või mõnda meetodit, millega saab suhelda alateadvusega.
Sa võid töötada ka positiivse lausega, ehk afirmatsiooniga ja viia oma tähelepanu sellele, et sul on kõik olemas mida sa vajad ja mida veel ei ole, seda saad sa alati luua. Oluline on sul tunda kindlalt, et kõik oleneb sinust. Ja lõpetuseks üks positiivne afirmatsioon, millega ennast aidata kui avastad, et su söömine ei ole tervislik või päris nii nagu soovid:
Ma toidan ennast ise nii heade toitainetega kui armastusega ja hoolega!
Merlya
Söömisega seotud alateadlikest ärevustest arutlesime Mystiqiga koos ka “Peegelduste” sarja 9. episoodis.
