“Nagu taevas, nõnda ka maa peal!” See Meie Isa palvest tuntud lause on viimasel ajal erineval moel ja erinevatel tasanditel minu jaoks vormi võtnud. See viitab erinevate tasandite ühendusele. Üks tasand mõjutab teist tasandit. Fraktaalsed seosed. Alateadvus mõjutab meie teadvust.
Esoteerilise rinde eesliin jälgib hoolega kvatfüüsika teooriaid, sest seal on avastatud ja avastatakse ning räägitakse asjadest, mida ei ole nii ilmselgelt näha, aga mida on juba võimalik tänapäeval mõtestada ja kaardistada. Kui Newtonlikus maailmas oli kõik ennustatav ja erinevaid süsteeme (ka inimest) sai vaadata kui erineva keerukuse astmega masinlikke süsteeme, siis Einsteini teooriad tõid vaatenurgad, kus tuleb välja, et suures plaanis on kõik süsteemid üpris ennustamatud ja me oleme pidevas kaoses ning valikuid, kuidas asjad edasi arenevad, on väga palju erinevaid. Igas hektes on väga palju valikuid ja midagi ei ole kivisse raiutud. Ühel poolt ehmatavalt ennustamatu ja teistel poolt väga vabastav, sest ka raskused ja kannatused saavad ajas laguneda. Teatud tasandil on füüsika reeglid ennustatavad ja tänu sellele saab luua erinevaid tehnoloogiaid, aga teatud tasandilt vaadates on süsteemid kaoses. Isegi meie päikesesüsteem on kaoses pikas plaanis ja on ennustamatu, kuhu need planeedid ühel hetkel lendavad ja põrkuvad. Tõsi see pikk plaan on miljonites aastates. Meie eluaja ulatuses on päikesesüsteem üpris ennustatav.
Tuleb välja, et ka kaost saab kasutada selleks, et süsteeme ja tehnoloogiaid luua. Tänu kaose uurimisele ja mõtestamisele 20.sajandil on tänapäeval võimalik teatud täpsusega ja teatud ajaks näiteks ilma ennustada. Ilm on väga dünaamiline ja ennustamatu sarnaselt inimese vaimsele sisekliimale. See, mida täna televiisoris ilmateates räägitakse, oleks alles sada aastat tagasi olnud nõiakunst. Seepärast on tänapäevased nõiad lootusrikkad, et teadlased ja teoreetikud suudavad kaardistada ning mõtestada neid fenomene, mis toimuvad erinevates tervendavates praktikates. Mis küll toimivad, aga sageli ei teata, miks need toimivad.
Ma arvasin aastaid oma elus, et mul on keha ja sellega asi piirdub. Kogu mina olengi justkui see füüsiline keha. Mingil hetkel eluteel hakkas ilmuma reaalsusesse infot, et on olemas ka mingid peenemad energiad. Et inimestel on aurad ja osad tegelesed näevad neid energiaid (mida ma usun, et nad seda teevad). Vaatenurk laienes nii palju, et tuli mõistmine selles osas, et lisaks füüsilisele väljundile on kõigil olemas ka peenemad väljundid. Me justkui kiirgame informatsiooni, mida ei ole põhiliste meeltega otseselt tajuda. Ruum on täis erinevat informatsiooni, mida meie meeled otseselt ei koge või võib-olla kogevad, aga teadlikus järeltöötluses seda infot justkui pole. Olgu selleks infoks siis wifi, televisiooni lained, raadio lained, kiiritus, röntgen või midagi muud. See on ammu kindaks tehtud, et see sageduse vahemik, mida meie meeled tajuvad või siis mida meie süsteem teadlikult töötleb, on üpris kitsas. Erinevatest valguse sagedustest me näeme ainult väikest osa. Erinevatest kuuldavatest sagedustest me kuuleme ehk suudame teadlikult töödelda mingit konkreetset sageduse vahemikku. Meie ümber on väga palju dünaamilist ja liikuvat infot, mida me ei töötle ja ei teadvusta teadlikult. Tundub, et alateadlikult töödeldav info ja sageduste hulk on määratult suurem kui teadlikult töödeldav. Meie alateadvus suudab määratult suuremaid info ühikuid sagedusi tajuda ja töödelda.
Aga tulen tagasi enda teadvuse avardumise loo juurde. Ühesõnaga tekkis teadmine ja aktsepteerimine, et on palju infot, mida ma otseselt ei taju ja teadlikult ei töötle. Ma ise loon ja levitan sagedusi, mida minu enda meeled otseselt ei taju ja mida ma ise teadlikult ei teadvusta. Uus avardumine viimasel ajal on see, et me mitte ainult ei kiirga peenemaid meeltele tajumatuid sagedusi, vaid nendes sagedustes on meie füüsilise väljenduse ehk projekt ja plaan. Lisaks füüsilisele kehale on meil olemas ka peenema energia kehad. Kui ma varem arvasin, et minu füüsiline olemus kiirgab tänu oma tegevusele erinevaid lainepikkusi välja, siis nüüd on vaatenurk sinna jõudnud, et füüsiline keha ise luuakse peene energia keha plaani järgi. Energeetilisel tasandil on projekt ja selle projekti järgi luuakse meie füüsiline väljendus. Kui õnnestub edukalt muuta energeetikat, siis muutub ka varsti füüsiline reaalsus.
Tänapäevane meditsiin tegeleb suuresti selle hetkega, kus haigus on juba manifesteerinud ennast füüsilisele tasandile ehk tagajärjega. Projekti järgi on justkui maja valmis ehitatud ja arstid siis need remontijad, kes putitavad projekteerimisel tehtud vigu. Kui midagi avaldub füüsilsiel tasandil, siis on tekkinud mõõdetavad sümptomid ja ravi tulemusena on võimalik saada ka mõõdetavad tulemused (sümptomid leevenevad või kaovad). Kui meil oleks (võib-olla kuskil juba on) seadmed, mis võimaldaksid meil energeetilist keha täpselt vaadelda ja diagnoosida, siis me näeksime, et füüsilise tasandi haiguse projekt oli energeetikas juba ammu varem olemas. Energiakehas on potentsiaalse haiguse plaan näha tõenäoliselt päevi, nädalaid, aastaid ja aastkümneid varem kui see ennast füüsiliste sümptomitena realiseerib. Tuleviku meditsiin on tõenäoliselt energiakeha ravimine, mitte enam nii palju füüsilisel tasandi lappimine. Kui võrrelda seda seentega, siis me hakkame tegelema päriselt seenega ehk niidistikuga, mis on nähtamatult maa all silma eest peidus. Mitte enam seentega, mida on maa peal näha. Päris seen on maa all nähtamatu dünaamiline võrgustik. Minu vana vaatenurk arvas, et päris seen on maa peal kübaraga tegelane, mille all on siis juured, mis toidavad seda päris seent. Nüüd on teada, et päris seen on maa all olev võrgustik ja see, mis maa peale ilmub on ainult selle tegelase meile nähtav osa. Nagu õun puu otsas või mari marjapõõsal.
Aina rohkem hakkab tekkima seda informatsiooni, et meie füüsiline keha on ka nagu seene viljakeha maa peal. Olulisem osa ehk see plaan, millest meie füüsilise keha edukas ja harmooniline taastamine ning loomine sõltub, on meie esmaste tajude eest peidust peenematel tasanditel. Kuskil kvanttasandil ei ole muud kui sagedus ja lained. Ei ole tahkeid kuule, mis keerlevad üksteise suhtes, vaid pigem ainult valgus, mis on mingi korduva liikumise kaudu vormi kujulise dünaamika loonud.
Erinevad inimese osad uuenevad erineva kiirusega (skeleti täielik vahetus toimub väidetavalt u. 10 aasta jooksul), aga mingi aja möödudes on kõik meie rakud meie kehas vahetunud. See tähendab, et kui meil õnnestub keha uuendamise energeetilises projektis teadlikult alateadvuse kaudu kaasa rääkida ja piiluda nendesse peidetud alateadlikesse dünaamikatesse, siis meil on võimalik enda keha uuesti luua terve ja harmoonilisena. Selleks on vaja tervendada ja uuendada enda energeetilist projekti. See on pikaajaline plaan ja ei ole ühe päeva poliitika. Olenevalt kudedest võib tulemusi näha alles aastate pärast, aga paljud muudatused võivad toimuda hetkega.
Hologrammi meetod on üks tehnoloogiatest, millel on ambitsioon luua teadlik dialoog alateadvusega ja läbi selle leida üles ning eemaldada energeetilised segadused meie taasloomise projektist. Läbi alateadvuse reaktsioonide on võimalik kaardistada neid seoseid, mis on peidus meie esmaste tajude eest. Hologrammi meetodis kasutatakse inimese alateadlikke reaktsioone teejuhina alateadvuse abstraktsel maastikul.
Lihtsustatud näide oleks umbes selline. Kui ma olen enda käe vastu pliidirauda ära põletanud, siis minu alateadvus mäletavad seda kogemust. Ma ise ei pruugi seda teadlikult mäletada kui see juhtus väga väikese lapsena. Kui ma viin enda tähelepanu jutu või mõttega pliidirauale, siis minu alateadvuses käivitub reaktsioon. Isegi kui ma ainult mõtlen või räägin sellest. Ma ei reageeri siis nii reljeefselt nagu algse sündmuse juures (karjun, jooksen käega külma vee alla jne,), aga minu süsteemis tekib stressi reaktsioon. Meie süsteemis on väga palju selliseid traumaatilisi salvestusi, mille loomise lugu me enam ei mäleta, aga mille “viljad” meid täna täiskasvanuna tugevalt mõjutavad. Kui hologrammi sessiooni ajal viib inimene oma tähelepanu teatud kontekstile, siis inimese alateadvus annab reaktsioonidega märku, kas selle kontekstiga on tema alateadvusel seostunud traumaatilist infot ja siis on võimalik teha teadlike otsustega konteksti selgelt teadvustades uued valikud. Väikesel lapsel puudub oskus konteksti mõista ja täsikasvanu moel loogikaahelaid moodustada.
Pliidiraua näite kohta võib öelda, et see on ju kasulik seoses, sest ma olen siis edaspidi elus pliidirauaga ettevaatlikum. Alateadlikud seosed ongi meie tervise ja ellujäämise teenistuses. Aga kui ma selle seose tulemusena ei saa enam pliidile üldse läheneda või olen alati väga tugevas pinges pliidi läheduses, siis see võib minu igapäevast elu märkimisväärselt segama hakata. Kui ma olen teadvustanud, et tuline pliidiraud on ohtlik, siis mulle ei ole enam vaja seda, et minu alateadvuse juhendusel käivituvad minu füsioloogilistes süsteemides stressi reaktsioonid ja muutub emotsionaalseks iga kord kui ma pean pliidiraua lähedusse sattuma. Eriti segab see kui ma olen sunnitud pliidiga igapäevaselt tegelema.
Kui me viime selle sama mudeli suhetesse, peremudelisse, töösse või kuhugi mujale, siis on arusaadav, miks inimestel on raske teha ennast toetavaid teadlikke valikuid erinevates kontekstides. Alateadvuse reaktsioonid ja mudelid ei lase siis teadlikkust kasutada. Teadlik osa jäetakse siis signaalide ahelast välja ja esile tulevad kohe emotsionaalsed reaktsioonid. Kunagi erinevates kontekstides juhtunud traumad välistavad teadlikud ja harmoonilised loomised. Kui alateadlikud seosed on teadvustunud, siis tekib vabadus teha konkreetne kontekst teadlikuks. Me saame siis teadlikult kaasa rääkida, millised on need “viljad”, mis meie energeetikast füüsilise reaalsuse sagedusse manifesteeruvad.
“Nagu taevas, nõnda ka maa peal!”. Selle võiks sõnastada ka nii, et “Nagu energeetikas, nõnda ka füüsilises reaalsuses!” või “Nagu alateadvuses, nõnda ka teadvuses!”.
