Tõenäoliselt oled olnud elus korduvalt sellises olukorras, kus inimene, kellega sa vestled, ei saa sinust aru. Sa räägid justkui omaarust väga lihtsast asjast või kirjeldad lihtsat mudelit, aga teine osapool ei mõista seda. Võib isegi mulje jääda, et teine osapool on rumal. Aju on võimeline looma ühendusi erinevates kontekstides ja see tähendab, et isegi kui inimene kohe ei mõista mingit konteksti, siis tal on võimalik tulevikus seda mõistma hakata kui ta infot juurde saab. Praktika näitab paraku, et on kontekste, kus osade inimeste puhul ei toimu millegipärast iseenesest aja jooksul muudatusi.
Proovid näiteks oma partneriga mingit konkreetset teemat korduvalt arutada ja saad aru, et sul ei õnnestu kuidagi temaga selles konkreetses teemas samale lehele jõuda või mingit teadlikku kokkulepet sõlmida. Või oma vanematega või töö juures kolleegidega. Tõenäoliselt oled märganud, et teatud teemade juures muutub sinu vestluspartner alati lihtsalt emotsionaalseks ja mingit sünkroonset üksteist toetavat arutelu ei teki mitte kunagi selle konkreetse teemaga seoses. Mõne teise inimesega tunned samas teemas, kuidas loovus ja insipiratsioon hakkavad lendlema ning peale vestlust on mõlemal tõstetud tunne, selged kokkulepped ja harmooniline koostöö.
Miks see nii on? Miks aru ei saa aru osadest teemadest?
Eluohtlikus olukorras lülitub enamasti selge mõtlemine välja. Limbilises ajuosas suureneb aktiivsus ja ajukoores väheneb. Ajukoor on aju pealmine kiht ja selle kihi aktiivsus tagab selge mõtlemise ja analüüsi. Kui ajukoores verevarustus ja signaalid muutuvad nii, et süsteemi hakkab juhima limbiline aju piirkond, siis mõtlemine ja analüüs ähmastuvad. Kui püssitoru on pandud surma ähvardusega otsa ette, siis on väga keeruline samal ajal selgelt mõelda ja keerulisi kontseptsioone analüüsida. Näiteks keerulist matemaatilist ülesannet lahendada. Kogu süsteem häälestub lihtsale ellujäämisele. Põgene või võitle või teeskle surnut. Keerulisi mõttekäike sellel hetkel pähe ei mahu.
Püssitorust saavad kõik aru, et selle peale võib tekkida surmahirm. Vähem teadvustatakse seda, et riidlemine, karistamine, häbistamine, süüdistamine jne. võivad lapsele mõjuda samuti surma ähvardusena. Laps tajub alateadlikult, et talle on ellu jäämiseks vaja autoriteetsete inimeste armastust, tunnustust ja nende inimeste omavahelist harmoonilist koostööd. Enamasti on nendeks inimesteks ema ja isa, aga ka teised pereliikmed, vanavanemad, sugulased, lasteaia töötajad, õpetajad, treenerid jt. Isegi kui lapse endaga ei riielda, aga ema ja isa kaklevad omavahel, siis see jätab jälje lapse alateadvusesse.
Okei, mis sellest siis ikka, et lapsena oli hirmus, sest nüüd me oleme ju suured. Selgub, et alateadvus ei lase nendest seostest niisama lihtsalt lahti. Need ei kao iseenesest. Pigem vastupidi. Need loovad aja jooksul uusi seoseid ja võimenduvad. Näiteks kui ema ja isa läksid suure riiuga lahku sellel ajal kui kodus remonti tehti, siis võis lapse alateadvus seostada remondi tegemise traumaga. Edaspidi elus võib tal olla väga raske remonti alustada või remonti lõpuni viia või üldse remondi kontekstis selgelt mõelda, analüüsida ja arvutada. Partnerite vahel võib see tekitada palju pingeid ja arusaamatusi. Üks osapool ei saa aru, miks teine osapoole ei saa aru temast seoses remondiga. Muidu ju täitsa terav pliiats ja selles teemas nüüd äkki üpris rumal.
Trauma seoste puhul on selge ja lõdvestunud mõtteprotsess rohkem või vähem häiritud. Inimese mõtteviis on siis sageli negatiivsesse kordusesse kinni jäänud ja tal on raske muuta oma mõtlemist. Hologrammi sessiooni ajal luuakse dialoog alateadvusega ja alateadvus juhatab oma reaktsioonidega nende mudelite juurde, mis on selle konkreetse kontekstiga seostunud. Kui need mudelid teadvustada ja lõpetada, siis need ei ole enam alateadlikud. Inimene saab siis selle teemaga rahu teha või seda teemat teadlikult muutma hakata endale soovitud suunas. Inimene saab siis selles teemas teistega teadlikult harmoonilist koostööd teha. Tema aru saab siis konkreetsest kontekstist aru.
