Täna tuli kuidagi selgelt esile grupist erinemisega ja eristumised seotud teemad kodus ja hologrammi sessioonides. Hirm hakata liikuma enda südame juhenduse järgi sõltumata sellest, mida arvab mingi grupp või rühmitus selllest liikumisest. See rühm võib-olla sünnipere või sõbrad või kogukond või rahvus või midagi muud. Me tahame alateadlikult karja kuuluda, et kari meid ei hülgaks. Karja tunnustuse ja armastuse nimel oleme alateadlikult valmis ennast väänama ja suruma selliseks nagu me arvame, et karjale sobib. See teeb loomise hästi aeglaseks. See, mille loomine võtaks muidu väga vähe aega ja vaeva, valmib väga aegalselt ja raskelt. Tuleb töödelda nii palju alateadlikke hirme ja sisemisi vastupanusid enne kui tähelapanu üldse loomise juurde jõuab. Sageli ei jõuagi ja jääbki loomata. Ükskõik, kas looming oli suhe või ettevõte või trenni tegemine või midagi muud. Ja kui saabki lõpuks loodud, siis on pidev hirm ja äng, mida teised sellest arvavad, mida ma teen.
Hologrammi sessioonidest on välja tulnud, et need ei ole need täiskasvanud inimese oleviku hirmud, mis vaba ja loomulikku loomist takistavad. Enamasti on need lapse konteksti teadvustamata emotsionaalsed üleelamised ja traumad kodust, lasteaiast ja koolist. Erinevad hinnangud loomisele, negatiivsed tagasisided ja otsesed programmeerimised (a`la “Viisakas inimene arvestab alati teiste arvamusega”) on tekitanud sellised alateadlikud energeetilised sõlmed, et inimese mentaalne protsess hangub kui ta soovib midagi oma südamest looma hakata.
Aju tasandil tähendab see seda, et ajukoor, kus toimub enamus meie teadliku mõtlemise aktiivsusest, on jäetud protsessist kõrvale. Hirm karistuse või valu ees sundis kunagi lapse automaatselt ellu jäämise protsessi käivitama sellistes tegevustes ja kontekstides, kus see ei ole tegelikult vajalik. Kui sellised salvestused on alateadvusesse kuhjunud, siis on täiskasvanul teatud tegevustes ja kontekstides väga raske või võimatu kasutada enda teadlikku mõtlemist.
Kui inimese süsteem on saanud füüsiliselt või vaimselt haiget, siis süsteem hakkab seda teemat ja tegevust vältima. Enamasti me ei mäleta teadlikult enam kõiki neid vahejuhtumeid, mis need seosed on alateadvusesse tekitanud, aga alateadvus mäletab. Kuidas ma tean, et mäletab? Sest ma märkan, et mul endal ja teistel ka, tekivad negatiivsed reaktsioonid olukordades ja tegevustes, kus neid tegelikult üldse vaja ei oleks. Alateadvus reageerib nii nagu ta oleks selles olukorras varem juba olnud. Isegi siis kui ma olen mingis seltskonnas esimest korda (või just eriti siis) on alateadvusel justkui info juba selle olukorra kohta olemas ja tekitavad erinevad alateadlikud reaktsioonid. Enamasti on need reaktsioonid ajuvabad ja destruktiivsed ning välistavad heatahtliku, avatud ja üksteist mõistva harmoonilise koostöö.
Tarkus ja taotlus võiks olla midagi sellist.
“Ma tohin rühmast erineda. Kui ma liigun enda südame teel, siis ma leian oma rühma, kes toetab seda teed. Ma tunnen nüüd täna armastavat kaastunnet seoses grupiteadvuse mentaalsusega eristumisega seoses.”
