Ärevus on hetkel number üks psühholoogiline vaevus, mis inimesi kogu maailmas vaevab. Eriti on selle avaldumine tõusnud peale pandeemiat ja sõdade algust. Selle postituse eesmärk on veidi teadvustada, mis on ärevuse tagamaad, artikli lõpust saab lugeda ka veidi juhendeid kuidas oma ärevusega toime tulla ja kuidas sellega töötada.
Ärevus on nagu mingi virvendus pealispinna all, mis esialgu võib olla üsna märkamatu, aga sellele mitte tähelepanu pöörates võib kasvada suureks rahulolematuseks ja ebameeldivaks tundeks. See võib hägustada meie mõtlemist ja muuta meie südame rahutuks.
Kuid ärevus pole mitte ainult ebameeldiv tunne, vaid see on ka meie keha ja meele sügavam sõnum meile. Kuidas saame meie, kes me oleme selle sisemise tormi keskel, leida rahu ja tasakaalu?
Ärevusel on enamasti juured minevikus – mineviku mõtetes, minevikus juhtunud sündmustes ja mineviku kogemustes. Meie alateadvus hoiab kinni minevikuvalu ja hirmudest ning kui need mõtted tõusevad pinnale, tekitavad nad meie südames tunde, et oleme ohustatud ja haavatavad.
Ärevuse tunne võib olla kehaline
Ärevus kaasab tihti kogu keha, sest see on tihedalt seotud kehakeemiaga ning sellel on oluline mõju keha füsioloogilistele protsessidele. Kui me kogeme ärevust, aktiveerib see mitmeid keemilisi reaktsioone meie kehas, et valmistada meid ette võitluseks või põgenemiseks potentsiaalse ohu eest.
Ärevus käivitab kehas stressireaktsiooni, mis põhjustab hormoonide, nagu kortisool ja adrenaliin, vabanemist neerupealistest. Ta aktiveerib autonoomset närvisüsteemi, mis reguleerib keha automaatseid funktsioone, nagu südame löögisagedust, hingamist ja seedimist. Ja ärevus võib mõjutada ka neurotransmitterite, nagu serotoniin, dopamiin ja gamma-aminovõihape (GABA), taset ajus. Need kemikaalid mängivad olulist rolli meeleolu reguleerimisel ja seetõttu kaasneb ärevusega lisaks kehalistele tunnetele ka rahutus ja meeleolu halvenemine.
Ärevus on emotsionaalne seisund
Ärevus on loomulik ja tavaline emotsionaalne seisund, mis võib tekkida vastusena erinevatele olukordadele või väljakutsetele. See võib ilmneda üsna kerge mure või ärevustundena kuid võib ulatuda ka tugevama hirmu või paanikani.
Kõige enam levinumad ärevuse tüübid on
1) sotsiaalne ärevus – kuidas ma tulen toime teiste inimestega või nende juuresolekul,
2) eraldamise ärevus, ehk üksinda jäämise ärevus – mind ei aktsepteerita, mind ei taheta, ma pean oma eksistentsi kuidagi õigustama, et mind omaks võetaks
3) muretsemine selle üle mis saab – kuidas kõik kulgeb, kas ma suudan olukordi kontrollida, kas kõik läheb nii nagu vaja, ega midagi halba ei juhtu, mille töötlemine käib võibolla üle jõu jne.
Ehk, ärevusega käib kaasas pidev mure ja äng. Kuid kui ärevus muutub pikaajaliseks ja krooniliseks, on tegemist juba foobiatega, paanikahoogudega ja ärevushäiretega. Sel puhul on ärevus tavaliselt kontrollimatult intensiivne ja püsiv, ning võib põhjustada toimetulekuraskusi igapäeva elu olukordades.
Miks tekib ärevus, mis on selle tagamaad
Ärevust võivad põhjustada geneetika, keskkond, elustiil, stress ja traumaatilised kogemused.
Ärevus on sageli seotud alateadvusega, kuna paljud ärevust tekitavad mõtted, tunded ja reaktsioonid on pärit alateadvusest, või täpsem oleks öelda isegi, et alateadvus juhib neid reaktsioone. Alateadvus on osa meie süsteemist, millel on oluline mõju meie käitumisele, emotsioonidele ja otsustusprotsessidele.
Minevikus kogetud traumaatilised sündmused või negatiivsed kogemused võivad luua alateadvuses hirmu ja ärevust tulevaste sarnaste olukordade suhtes. Eelnevalt kogetud sündmuste põhjal tekivadki inimesel juba ette hirmud – kas ma saan hakkama, mis juhtub, kuidas ma tulen toime, MIS NÜÜD SAAB?!
Väga lihtsalt mõistetav näide: Kui keegi on üle elanud näiteks autoavarii ja tal tuleb uuesti autosse istuda, võivad kõik avarii ajal kogetud emotsioonid taaskäivituda, nii et aktiveerub ärevus, mis hõivab kogu analüütilise mõtlemisvõime ja järgi jääb vaid reaktsioon – ärevus. Nii võibki juhtuda, et see tunne lihtsalt võtab inimese üle ja tal tekib tõeline paanika, et see võib juhtuda jälle. Autoavarii on üsna drastiline sündmus, inimestel tekivad sedalaadi ärevused palju leebematest olukordadest, mis nende jaoks on siiski piisavalt ebamugavad ja hirmsad olnud.
Lisaks peituvad alateadvuses ka mitmesugused hirmud, mis on pärit varasest lapsepõlvest või ühiskondlikest mõjutustest. Need tekitavad tihti arusaamatut ärevust, kuna algseid sündmuseid enam ei mäletata, aga abstraktne hirm on alateadvuses korralilkult kanda kinnitanud.
Traumaatilisi sündmusi kogedes on tavaliselt inimesel aktiivsed kõik meeled. Nägemine, kuulmine, lõhna tajumine ja kui inimene parasjagu sööb, või joob, siis ka maitsmine. Need tundetasandid jäävad kõik alateadlikusse mällu ka siis, kui sündmus ise on meelest läinud. Alateadlikul tasandil on see sündmus siiski aktiivne ja kogedes uuesti midagi sarnast, nagu kogeti trauma hetkel – näiteks sarnane lõhn, või mingi teatud heli – võib inimesel aktiveeruda (arusaamatu) ärevus – ma ei taha seda uuesti! Eriti, kui kokku satub mitu elementi, mida meeled on selle ebameeldiva olukorra puhul tajunud.
Tihti inimene ei mäleta enam seda sündmust, või vähemalt ei oska kokku viia neid tundetasandeid ja minevikus juhtunud ärevust tekitavat sündmust. Ja nüüd on alles jäänud vaid reaktsioon – nii öelda seletamatu ja arusaamatu ärevus.
Just seetõttu tuleb sessioonile päris palju inimesi, kes ütlevad, et neil on ärevus, mis segab elu, aga nad ei tea miks või kust see pärit on ja pole ka tihti tähele pannud, mille peale see aktiveerub.
Ärevust võib põhjustada ka mudel, mille taga on võib olla mitmeid erinevaid traumaatilisi sündmusi, mille tõttu inimene on teinud järelduse enda väärtusetuse või oskamatuse kohta. Ehk, see ärevus on justkui laiemat sorti, mis on seotud alateadvuses peituvate piiravate uskumuste ja enesekriitikaga. “Mul ei ole see kunagi välja tulnud” või “Ma ei ole seda kunagi osanud”, või “See ei ole minu ala” (kuigi tegelikult on selle ala suhtes suur huvi), mis võivad suurendada ärevust ja hirmu ebaõnnestumise ees. Need uskumused võivad olla juurdunud meie teadvuseta mõtteprotsessides ja mõjutada meie üldist enesehinnangut ja ellujäämis-käitumist.
Seega on oluline mõista, et ärevus võib sageli olla seotud alateadvusest pärit mõtete, tunnete ja reaktsioonidega. Teadvustades neid alateadlikke mõjutusi ja töötades nende lahendamise kallal, saame aidata vähendada ärevust ning luua sügavamat teadlikkust. Ning seega saab ärevus olla teejuhiks, et leida alateadvusest üles takistavad uskumused.
Ärevus võib olla teejuht meie sisemiste protsesside juurde
Ärevus on signaal, mida meie keha ja meel meile saadab, et midagi vajab meie tähelepanu ja teadvustamist. See võib olla meie sisemise tasakaalu häire, hirm tundmatu ees või mineviku varjude kummitamine meie mõtetes. Kuid oluline on mõista, et ärevus on meie keha loomulik reaktsioon elu väljakutsetele. Selles võib näha sügavamat tähendust ja võimalust enesearenguks. Ärevus, mis on meile kõigile tuttav sisemine tunne, kujutab endast võimalust uurida sisemist maailma ja avastada uusi tõdesid iseenda kohta.
Me saame selle kaudu teadvustada, kust saaksime haavatavuse asemel tagasi oma jõu ja väe, et liikuda edasi ja hakata oma elu looma. Kui meie õpime vaatama ärevust mitte kui vaenlast, vaid kui õpetajat, võib see avada ukse enesearengule ja kasvule. Ärevus võib olla teejuhiks meie sisemise rahu ja tasakaalu poole, kui me suudame mõista ja aktsepteerida seda osana meie teekonnast.
Seega, kui ärevus koputab meie uksele, oleks tark lasta tal tulla ja istuda meiega maha, sest ta tuleb niikuinii. Küsimus on selles, kas me otsustame seda tõrjuda või kuulame, mida tal öelda on, ja püüame mõista tema sõnumit. See võib olla võti meie sisemise tervenemise ja kasvamise juurde.
Kuidas saab ärevusega töötada oma heaoluks?
Esimene samm on mõista, et ärevus ei ole vaenlane, vaid pigem teejuht. Kui tunned ärevust, katsu registreerida, mida sa tunned. Kõigepealt, mida tunneb keha? Sa võid seda endale isegi kõva häälega välja öelda: Mu käed värisevad, mu süda klopib, mu pea käib ringi… mida iganes su keha tunneb. Selle kõvasti välja ütlemine aitab pisut neid sümptomeid leevendada ja leppida olukorraga. Ahah, nüüd on nii.
Teine samm. Aktsepteerimine. Lihtsalt aktsepteeri, et: Mul on praegu ärev tunne. Nii on. Ma armastan ennast just praegu kui ma kogen ärevust.
Kolmas samm. Kui suudad, katsu viia tähelepanu sellele, millisele impulsile ärevus tekkis. Kas sa tundsid teatud lõhna? Kas sa kuulsid teatud häält, või sõnumit, keegi ütles midagi konkreetset? Kas sa ise mõtlesid mingit teatud mõtet? Enamasti tuleb väljastpoolt või ka seest mingi impulss, mis ärevuse aktiveerib. Kui sa suudad midagi sellest registreerida, saad hakata edasi tegelema välja peilimisega, miks see ärevus on tekkinud?
Neljas samm. Kui emotsioon on taandunud ja sa suudad juba veidi taas analüüsida, siis küsi endalt, mida see ärevus tahab teada anda?
Oluline on olla ise endaga hell ärevuse hetkel. Ole ise endale see armastav lapsevanem, kes tahab oma last rahustada. Püüa hingata nii nagu keha hetkel lubab. Kui võimalik, katsu vaikselt hingamisrütmi aeglustada, see aeglustab automaatselt ajulaineid, pulssi ja rahustab keha stressireaktsiooni.
Viies samm
Kui oled rahunenud, saad mediteerides vaadata infot, mida sa suutsid ärevuse hetkel registreerida (kui suutsid).
Kui sa tunned, et sa ei oska ise selle infoga midagi peale hakata, saab hologrammi meetod sulle peegeldada tagasisidet sinu alateadvusest, miks ärevus tekkis. Aga kui sa oled harjunud ise endaga sisemist tööd tegema, võid panna taustaks vastava muusika ja sellega mediteerides vaadata, mis on just selle ärevuse tagamaad.
Hologrammi meetodi sessioonid.
Hologrammi meetod aitab peegeldada alateadvuses toimivaid ilminguid ja leida üles sündmused või dünaamikad mis on ärevuse tekitanud. Sageli oleme algpõhjused unustanud ja seetõttu ongi ärevus seotud justkui teadmatusega. Mis see on? Mis toimub? Äkki juhtub see… See algab vargsi muremõtetest, aga võib ennast lumepalli moodi kerida üsna suureks ja füüsiliselt kogu keha hõlmavaks paanikahooks.
Hologrammi meetodi sessioonis saame luua positiivsed laused, millisena soovime oma elu näha, kuhu tahame jõuda. Nende positiivsete lausetega liikuma asudes tulevad testides välja enamasti väga sügavad ja tihti ootamatud põhjused, mis on inimest praegusesse seisundisse viinud. Selle teadvustamine ja ümber-töötlemine positiivsete lausetega, muudab ära inimese jaoks praegust rahulolematust tekitanud dünaamika.
Aga alati saab muutusi teha ka iseseisvalt. Kui me õpime olema vaiksed vaatlejad oma mõtete ja emotsioonide suhtes ning laskma neil tulla ja minna nagu mööduvad pilved taeva peal, siis saame me tõelise sisemise rahu ja vabaduse.
