Ma valin ennast

Arvatavasti sellepärast, et me liigume kõik koos kogu inimkonnaga läbi sarnaseid laineid ja energaid, tulevad meie reaalsusesse sarnased teemad, mis tahavad üle vaatamist. Nii juhtub, et teatud ajaperioodil tulevad kliendid sessioonidele samade küsimustega.

Fookus “Ma kehtestan ja hoian oma piire lõdvestunult”

Hiljuti on minu juurde tulnud päris mitu klienti, kes on soovinud tegeleda teemaga “ma kehtestan ja hoian oma piire lõdvestunult”. Igaühel olid selle fookuse soovid veidi erineva variatsiooniga, kuid lõpuks kumas välja siiski peamine vajadus – saada rahulikult enesekindlaks, panna oma vajadused esikohale, mitte lasta teistel ennast lükata-tõugata nende soovide järgi, või siis hoopis mitte reageerida nagu “fuuria”, õppida vastutama oma tunnete eest ja teha endale sobivaid eluvalikuid, sõltumata teiste käitumisest.

Inimesed, kellel on keeruline ennast kehtestada, kipuvad tänu kasvatusele ja ühiskonna ootustele tegema seda, mida neilt oodatakse ja tihti isegi, mida nad arvavad, et neilt oodatakse, või vastupidi, näitavad igal võimalikul moel, et nad mingil juhul kellelegi ei allu ja nad on väga iseseisvad ja originaalsed.

Seega, kui oleme harjunud kuulma seda üsna tihti kasutatavat lauset “tal on nõrgad piirid”, siis see ühest küljest tähendab seda, et see inimene on endas väga ebakindel, ta salgab enda pärisolemust, surub seda alla ja on nii öelda teiste lükata-tõmmata. Aga vähem nähakse seda, et see võib kehtida ka nende kohta, kes väliselt paistavad just eriti enesekindlad ja ennast jõuliselt kehtestavad. Nad teevad seda sellepärast, et nad ise tunnevad, et nende piirid on tegelikult nõrgad ja need vajavad pidevat kaitsmist. Just hologrammi meetodi sessioone tehes, on välja joonistunud, kuidas ka teistpidi võivad inimestel olla väga tugevad sisemised stressid.

Nõrgad piirid – teistele meele järele olemise muster

See muster, kus me püüame teistele meele järele olla, võib tulla kergesti kummitama, kui me oleme lapsepõlves ja nooruses kogenud hetki ja olukordi, kus me oleme pidanud justkui salgama iseennast ja oma tundeid ning valima kellegi teise heaolu enne enda heaolu.

Ei ole midagi halba selles, kui me mõtleme teiste heaolule ja oleme empaatilised, vastupidi, see on väga oluline inimeseks olemise osa. Aga probleem tekib siis, kui me teeme seda järjepidevalt iseenda heaolu arvelt.

“Las tema siis saab pealegi praegu selle, küll mina saan hakkama”. “Ma ei saa talle öelda, või talle teha seda…, sest ma tean, et ta saab haiget, …kuigi ma ise ei suuda enam selles olukorras vastu pidada, … aga no küll ma ikka kuidagi suudan” – ja inimene pikendab iseenda agooniat edasi, sest ei suuda seista enda vajaduste eest. Talle tundub tol hetkel lihtsam loobuda iseendale sobiva valiku tegemisest, sest teisele haiget tegemine on võimatu.

Ja mis juhtub, on see, et selle inimese enda sisemine laps nutab sisemuses, on haavunud, või vihane. Erinevatel inimestel on mõju erinev. See viib jõuetuse tundeni, sest inimesel ongi jõuetus enda eest seista ja oma piire kehtestada. Ta loobub järjepidevalt iseenda vajadustest ja surub enda soove, unistusi alla. “Küll ma saan hakkama” kostab inimese sisekõnes. Aga tegelikult on hakkama saamise kriitiline piir juba ammu ületatud.

Selle stressi puhul usuvad nad, et nende ellujäämine sõltub sellest, mida teised neist arvavad. Seetõttu, nad pigistavad silma kinni, kui teised neile sisse sõidavad ja oma tahtmisi peale suruvad ja lepivad sellega. Need inimesed paistavad üldiselt üsna leplikud, leebed ja väga meeldivad inimesed, sest nad usuvad, et sellisest käitumisest sõltub nende elu. Aga see kõik käib nende enda arvelt ja nad ise ei ole lõdvestunud, vaid otsivad kogu aeg heakskiitu. Inglise keeles öeldakse nende kohta “people pleaser”, ehk see on keegi, kes püüab olla teistele meele järele.

Kuid inimesed on erinevad ja nii ka reageerivad nad stressile erinevatel viisidel. Seega, osad inimesed, kelle piirid paisatavad võibolla tugevad, aga tegelikkuses näevad sellega päris palju vaeva, reageerivad sellele, kui neile nii öelda “sisse sõidetakse” väga valuliselt, hakkavad võitlema ja ebaloomulikult jõuliselt enda eest seisma.

Nõrgad piirid – kui äärmuslik enda piiride eest võitlemine

Nad paistavad välja pigem enesekindlad ja eneseteadlikud, võibolla mõnes mõttes isegi sõjakad persoonid. Nad on oma piiride kehtestamises ebatavaliselt jõulised. Võitlus-kaitse dünaamika, mis neid juhib, teeb neid pidevalt ärevaks ja valvsaks, sest neile tundub, et sellest, et nad oma piiridesse ei lase kellelgi sisse sõita, sõltub nende elu. See muidugi ei paista nii kohe välja, aga alateadlikul tasandil on see tegelikult segadus ellujäämise tasandil.

See ei ole lõdvestunult enda piiride kehtestamine, vaid meeleheitlik püüd hoida neid. Aga selle jõuliselt enesekindla käitumise all on emotsionaalne ebaküpsus, ebakindlus ja õrnus, mis selle nii pingutatud ja hoitud kaardimaja võib kergesti kokku kukutada kui toimub ootamatu sündmus, või ebasobiv kohtumine, või kellegi poolt mitteoodatav käitumine.

Algsed sündmused on mõlema stressi puhul sarnased

Olukorrad, millest sellised reaktsioonid on tekkinud, on olnud aga suhteliselt sarnased nii nende väliselt leplike inimestega, kui ka väliselt sõjakate, aga sisemuses õrnade inimestega. Kuid kuna nende iseloomud või nende muud suhtedünaamikad nende ümber lapsena on olnud veidi erinevad, on ellujäämise reaktsioonid erinevad

Kummaski variandis ei ole elus täielikku lõdvestumist ja mõlemad sõltuvad üsna väsitavatest emotsionaalsetest reaktsioonidest, mis neid justnagu üle võtavad ja korralikult läbi kurnavad.

Inimesed, kes enda piiride kehtestamises on ühtpidi või teistpidi stressis, peavad hakkama tähelepanu viima enda vajadustele ja endale ise turvatunde loomisele. Sest mis iganes siis lapsepõlves juhtus, selles olukorras ei saanud laps tunda ennast turvaliselt, tema vajadused jäid täitmata ja ta oli ilmselt olukorras, kust temalt oodati vastutuse võtmist, milleks ta ei olnud valmis. Kõige tõenäolisemalt on laps pidanud olemas olukorras, kus ta näeb pealt, kuidas tema ümber olevad täiskasvanud kaotavad pea, on ise emotsionaalselt täielikult stressis ja segaduses ja justkui “endast ära”. Seega laps on olukorras, kus ta tunneb, justkui tema peab hakkama olukorra eest vastutama, sest kõik teised on ju “ära kukkunud”.

Laps on pidanud võtma vastutust liiga vara

Ja ta on nüüd pidanud äkitselt saama täiskavasvanuks, tal ei ole olnud kellelegi toetuda ja ta on ise pidanud võtma vastutust “liiga vara”, ehk, ta ei ole saanud olla laps vastavalt sellele, mis on olnud tema jaoks eakohane. Ta ei ole saanud piisavalt tunda seda, et tema eest hoolitsetakse, et tal on on alati tugi olemas, et ta saab tunda ennast lõdvestunult ja turvaliselt. Vaid ta on pidanud just nimelt “ise hakkama saama” oma vanuse kohta liiga vara. Ja ta on püüdnud sellega harjuda ja kohaneda.

See on olnud selle lapse jaoks stress, mis alateadvuse tasandil kestab veel siiani (kui seda ei ole veel teadvustatud) ja nüüd on inimesel raske teatud kohtades, teatud olukordades või teatud tüüpi inimestega ennast maksma panna. Ta on kas selles jõuetu, või ta teeb seda ebaloomulikult jõuliselt. Ta lihtsalt tunneb ennast ebakindlalt ja teeb endale mittesoodsaid ehk ennast mitte toetavaid valikuid.

Nüüd, täiskasvanuna mängib see välja nii, et inimese tähelepanu läheb enda tunnete eest vastutuse võtmiselt väljapoole. Ehk, ta ei ole suuteline oma tunnete eest vastutama. Ta kipub võtma teiste eest vastutust, jättes enda vajadused tahaplaanile, sest nii juhtus lapsepõlves toimunud olukorras, kus ta oli sunnitud millegipärast vastutama enda ümber olnud täiskasvanute tunnete eest. Nad hakkavad kohe kõike sätitama, hoolitsema, agaralt ja tublilt tegutsema, konflikti olukordi vältima, vaatama, et teised, kes ju ka ilmselgelt ei suuda oma tunnete eest ise vastutada, tunneks ennast veidi paremini. Sest ta arvab, et ta tunneb ennast raudselt väga halvasti kui teine tunneb ennast halvasti. Sest nii ongi. Ta tunneb ju selle teise tundeid. Seega ta arvab, et selleks, et ta ise ennast saaks paremini tunda, peab ta aitama sellel teisel ennast paremini tunda.

Kuid osadele on see stress mõjunud pisut teisiti, et mitte öelda, suhteliselt vastupidiselt. Aga ka see inimene, selles stressis või mustris olles, ei suuda enda tunnete eest vastutada. Sest olukorras lapsepõlves või mõnes suhtedünaamikas, mida ta lapsena koges, olid ta ümber tõenäoliselt sellised täiskasvanud, kes samuti ei suutnud oma tunnete eest vastutada ning olid emotsionaalselt ebastabiilsed. See laps nägi seda kui tavapärast käitumismudelit. Ja kuna laps võtab kõik üle tundetasandil ja eeskujusid järgides, siis ka tema ootab nüüd täiskasvanuna, et keegi teine tema tunnete eest vastutaks, tema eest hoolitseks, hoolitseks selle eest, et tal oleks hea ja et ta tunneks ennast hästi, teeks ta õnnelikuks. Sest ta nägi seda mudelit lapsepõlves ja see salvestus alateadvusesse kui mudel, mis aitab ellu jääda.

Need vastandlikud mudelid kipuvad looma omavahel partnerlussuhteid

Huvitaval kombel need kaks vastandit tõmbavad üksteist sageli suhetesse, kuna algne haav on sarnane. See, kes on harjunud teiste eest vastutama, tõmbab endale partneriks tüüpi, kes ootab siiani, et teised tema tunnete eest vastutaks ja vastupidi. Dünaamika võib olla neil erinev, kuida algpõhjused on sageli sarnased. Kui partneritel õnnestub see teadvustada, kuidas vastandid tõmbuvad ja nende kaudu jälgida, mis juhtus lapsepõlves, millist dünaamikat kubki partneritest koges, aitaks see neil teadvusatada oma alateadlikke mustreid päris palju ja suhted muutuksid oluliselt sügavamaks ja üksteist mõistvamaks. Pluss mõlemad partnerid saaksid tervendada oma vanu haavasid.

Tähelepanu viia enda tunnetele ja võtta vastutus enda tunnete eest

Paradoksaalsel kombel ei tee seda – et ma teen iseendale sobivaid valikuid, kehtestan lõdvestunult oma piire, seisan oma vajaduste eest ja ka täidan oma vajadusi – mitte keegi teine meie enda eest. Kuigi paljud tahaks, et keegi teine seda teeks ja meid mõistaks, meile appi tuleks ja meie eest seisaks – tegelikult see, mida me lapsena vajasime tol hetkel – mõistmist, toetust, turvatunnet – selle tunde loomise vastutus kuulub nüüd ainuüksi inimesele endale. Ta ei ole enam laps, vaid nüüd juba tõesti küps täiskasvanu. Ta peaks olema, aga alateadvuses kõlavad veel lapsena haiget saanud sisekõned.

Lahenduseks mõlemat tüüpi stressi suhtes, tuleks hakata vastutust võtma enda tunnete ja vajaduste eest, ise looma endale turvatunnet ning viima tähelepanu emotsionaalsele stabiilsusele. Et emotsionaalsed reaktsioonid ei pendeldaks äärmusest äärmusesse, vaid me jõuaks keskmesse – rahu, harmoonia ja iseenda armastamise seisundisse. Ehk rahulolu tundesse.

Ehk siis – Me vastutame nüüd enda eest ise! Kui inimene on seda mõistnud ja aktsepteerinud ja energia muutub, siis hakkavad ka teised meid mõistma, sest meie energia on sellest täidetud.

Lahendused – mida teha nende stressidega?

Seega, mida siis teha kui on selline muster? Kõigepealt muidugi uurida, millised sündmused on ajaloos toimunud, mis on teinud jõuetuks ja kus oli väga oluline seista kellegi teise heaolu eest, sest see tundus ellujäämiseks hädavajalik. Mis sündmus või suhtedünaamika või milline pikem olukord toimus elus, kus ma kaotasin enda enesekindluse ja oma väärtuse tunde. Millal kogesin seda, et pidin äkitselt justkui täiskasvanuks saama ja ei saanud eale vastavat vajalikku toetus.

Vahel on nii, et teatud moel reageerides töökaaslastega ei tunne me sisemisi päästikuid, kuid pereliikmetega on hoopis teisiti. Ja samas jälle vastupidi. See tuleneb sellest, millised kogemused ja kus kohas on need emotsionaalsed ärevused alateadvusesse salvestunud. Kas see olukord, mis oli emotsionaalselt ülekoormav, toimus koduses ringis, või kodust väljaspool – näiteks koolis või lasteaias. Seega, mõne jaoks on oma piiride kehtestamine kodus väga lihtne, aga töö juures keeruline. Mõne teise jaoks aga täpselt vastupidi. Tööl, erinevate kollektiividega, võibolla ülemustega, võibolla alluvatega on piiride kehtestamine lihtne, aga pereliikmetega see ei õnnestu üldse. Kõik need on vihjed, kus võib just sinul olla alateadlik turbulents, mis teeb enda eest seismise keeruliseks.

See, kus on jõuetuse koht, see on tegelikult ressurss. Hologrammi meetodiga on seda lihtne üles leida.

Ma mõistan, et seda kõike võib olla suhteliselt keeruline vaadelda, sest tihti on nii, et see mida me arvame, et meid mõjutas, ei ole tegelikult see päris tõeline sügav põhjus. Sellepärast oli minul muidugi lihtne, et sain hologrammi meetodiga kohe vaadata, kus minul seoses enda piiride kehtestamisega see takistus peidus oli. Aga kui endal seda tööriista käepärast ei ole, võib kasutada teiste, erinevate prakitseerijate abi.

Ei ole mingeid üheseid reegleid ja ka lahendusi. Iga inimese jaoks on ärevused erinevas kohas ja seega ka lahenduste võimalused erinevad. Sellepärast ma olengi hologrammi meetodist ise nii vaimustatud, et see on nagu rätsepatöö – ta leiab üles just sinu ainuomased turbulentsid ja aitab neid rahustada ja ära lõpetada.

Ometigi, need kliendid ja ka mina ise, kes oleme oma alateadvuses selle mustriga tööd teinud, oleme oma elukvaliteeti selles osas nüüd oluliselt tõstnud. Nii et see on võimalik :). Kõik on võimalik.

Sulle, kes sa samuti selle teemaga rinda pistad, ma soovin, et leiad üles oma jõuetuse koha selles suhtes, sest see on just see ressursi koht, kust sa leiad taas oma jõu ja väe. Siis saad muutuda oma elu eest vastutavaks ja ome elu loojaks ja reaalsuse kujundajaks.

Ma soovin kõigile jõudu ja samal ajal lõdvestust iseendaga rahulolus olemisse!