Meie vanemad on meie esimesed ja peamised autoriteedid.
Üks peamisi toimivusi, mis takistab inimestel luua seda, mida nad soovivad, näib olevat see, et nad tajuvad kellegi teise autoriteeti, mis lubab või ei luba neil olla see, kes nad on. On loomulik, et kõige sagedamini on need meie vanemad või keegi , kes on meie kasvatuses olnud oluline isik enne 7. eluaastat. Enamik meie alateadlikest mustritest luuakse just sel perioodil.
Kuna me sõltume sel ajal täielikult meie eest hoolitsevatest täiskasvanutest, allume alateadlikult sellele, mida nad meile lubavad, keelavad või käsivad. Tingimuste esitamine on paratamatult olnud oluline osa kasvatusest. Noh, mida sa selle lapsega teed, kui ta ei kuula sõna ega head nõu? Eks alguses püüab enamik vanemaid rääkida ja selgitada, miks tuleb üht või teist teha, või vastupidi, miks seda mingil juhul teha ei tohiks. Kuid ega lapsed tihti ju ei kuula. Vanematel aga on alateadvuses omad mustrid, mis on kanda kinnitanud ja nii tulebki väsides lastele tingimuste esitemine üsna lihtsalt.
Olen ka ise lapsevanem ja ma ei ole selle koha pealt mingi erand. Näiteks olen oma lastele öelnud, et kui te mind ei kuula, siis te ei saa multikaid (kuigi üha enam teadlikuks saades sellest, kuidas mustrid alateadvusesse tekivad, olen püüdnud seda siiski vältida). Aga sellises kerges stiilis näiteid võib tuua mitmeid Mõnikord esitame vanematena lastele tingimusi isegi üsna emotsionaalselt, mis annabki alateadliku programmi loomisel just selle märkimisväärse mõju. Ehk emotsionaalne rääkimisviis, mis tekitab lapses omakorda emotsionaalset ärevust.
Paraku on see midagi, mis on käinud inimkonnaga kaasas juba põlvkondade kaupa, seega justkui loomulik ja normaalne nähtus. Me kõik võime libastuda ja anda oma programme edasi oma lastele ja tasub leppida, et olemegi seda teinud.
Me jätkame oma vanemate käske ja keelde ka täiskasvanuna.
Kuid on vaja teada, et sageli elavad need programmid oma tingimuslikku elu edasi ka hiljem, kui see laps on juba omakorda täiskasvanu. Kui mingeid tingimusi on meile korrutatud korduvalt, ei ole enam vaja füüsilist isikut, kes neid pidevalt meelde tuletaks. Me ise korrutame oma alateadvuses neid endale edasi.
Ja nii võib kergesti juhtuda, et kui meile on lapsena palju keelatud näiteks jäätist, siis edaspidi keelame seda endale ise. Meie sisemises dialoogis käib alati taustal programm: ma ei saa seda endale lubada / see ei ole mulle hea / ma ei tohi seda süüa jne. Isegi kui ma nüüd saan seda vabalt endale lubada.
Lõppude lõpuks on jäätis kahtlane asi, võib-olla ei ole see sinu kehale tõesti kasulik, kuid tänu alateadvuse programmile, puudub sul vabadus selle üle ise otsustada. See programm otsustab teie eest.
Jäätise söömine või mittesöömine ei mõjuta sinu elu väga palju, kuid hullem lugu on see, kui need programmid on seotud emotsionaalsete tundemustritega, mis põhinevad sellel, kuidas te oma elu olukordi ja sündmusi loote.
Alateadlikud programmid mõjutavad meie valikuid ja eluotsuseid
Näiteks, võibolla kui sa olid laps, ei lubanud su ema või isa sul suhelda poistega/tüdrukutega. Nüüd, täiskasvanuna ei õnnestu sul (mingil põhjusel) luua tähendusrikkaid suhteid, sest alateadlikult vasardab programm: mul ei ole lubatud suhelda vastassugupoolega ja luua nendega lähedasi suhteid.
Või vibolla on su isa/ema/vanema/vanaisa/või keegi muu/ sulle pidevalt öelnud, et rikkad inimesed on uhked ja ülbed! Nüüd aga ei saa sa ise rikkaks saada, isegi kui seda väga tahad, sest alateadvuses on programm, et rikkus on otseselt seotud uhkuse ja ülbusega. Aga nüüd ei saa sa ka iseenda jaoks rikkust luua, sest kui sa ei taha olla uhke ja ülbe, siis on ka rikkus välistatud, sest sinu alateadvuses on need omavahel seotud. See on vaid üks paljudest võimalikest programmidest, mis võib takistada sul rikkaks saamast. Võib olla ka palju teisi, mida saaks HHOS-meetodiga hõlpsasti kaardistada.
Naine ei saanud teismelisena ema programmeerimise tõttu rasestuda.
Ja et tuua veel näiteid, siis ma tean üht naist, kellele teismelisena tema hirmunud ema korrutas väga emotsionaalselt: vaata, et sa rasedaks ei jää. Ta rääkis talle pidevalt, kui ohtlik see on ja et see oleks kõige suurem risk tema elus. Tal ei olnud mingeid terviseprobleeme. Tema ema oli lihtsalt nii hirmul, et ta rikub sellega oma elu ära.
Ja tõesti, teismelisena rasestumine võib elu väga raskeks teha. Aga kui see naine oli täiskasvanu, tahtis ta perekonda ja lapsi. Nüüd oli tal raske rasestuda, sest tema alateadvuses oli programm, et rasedus on kõige ohtlikum asi, mis võib juhtuda. Ta tahtis saada last, kuid see ema poolt sisestatud alateadlik programm, mis oli juba unustatud ja tuli välja Hologrammi meetodi seansil, kustutas lapse saamise võimaluse. Sest alateadvus ja ego teevad kõik selleks, et meid kaitsta, eriti kui tegemist on ohu ja ellujäämisega. Oluline on ka teadvustada, et alateadvus ei tunne aega. Aega ei ole. Alateadvus ei eralda minevikku ega tulevikku olevikust. Kõik lihtsalt on.
Keha on geniaalne ja osav, seega ta loob alateadvusega kooskõlas sellise olukorra, et muna ei viljastu. Ja arstid ei leia ka mingit anomaaliat, mida tervendada, sest füüsiliselt ei ole otseselt midagi viga. Kuid mõnikord võib keha tekitada ka füüsilisi sümptomeid, et olla alateadvusega ja seal leiduvate programmidega kooskõlas.
Kui sa oled oma autoriteedi ära andnud, mis jätkub ka täiskasvanuna, ei saa sa kogu elu otsustada, mis on sulle lubatud ja mis mitte, kuni sa saad sellest teadlikuks.
Võta vastutus, ühendu oma väega ja ole iseenda autoriteet.
Neid programme, mis sind ei toeta, on võimalik alateadvusest kustutada ja asendada uute, toetavate mõtetega. Võid alustuseks proovida lauset: Mina olen iseenda ülim autoriteet! Selle lausega deklareerid selle, mis sulle õigusega kuulub: otsustada oma elu üle! Otsustada, mida sa teed, mida sa soovid või tahad, mida lood. Otsustada kellega, kus ja kuidas sa suhtled. Sa saad siis taas luua südame tasandil, sest hirm selle ees, mis juhtub, kui sa ei tee seda, mida sult lapsena oodati, ei valitse enam sinu üle.
Tundub kummaline, et mis mõttes me ei saa täiskasvanuna otsustada, mida ja kuidas me teeme. Kuid tegelikkuses juhtub seda üllatavalt sageli. Jah, meie vanemad ei keela meid enam, kuid see programm toimib sisemise häälena mõtete tasandil. See saab toimida kuna me ei ole sellest teadlikud. Tasub hakata märkama oma mõtteid ja emotsioone. Siis hakkame ka märkama, kuidas me ennast saboteerime.
Teisisõnu, otsusta, et oled ise enda kõrgeim autoriteet ja langeta otsuseid oma sisemiste tunnete põhjal. Nii saad luua seda, mis on sulle tõesti oluline ja mis tõmbab sinu hinge ja südant.
On aeg anda otsustusõigus oma südamele ja jätta välised autoriteedid rahule.
